WSJ: 2024. aasta valimiste teine kaotaja: ökonomistid

Lihtne, kuid mittetäielik vastus oleks, et paljud prominentsed majanduskommentaatorid ei märganud (või ei tahtnud märgata) majanduse selliseid osi, mis enamikule valijatele kõige rohkem korda lähevad.

Tõsi ta ju on, et sisemajanduse kogutoodang oli Bideni administratsiooni viimastes staadiumites üllatavalt tugev – aastapõhiselt keskmiselt kolm protsenti kvartalis. Ja samuti: tööturg on osutunud märkimisväärselt vintskeks olukorras, kus Föderaalreserv inflatsiooniga võitlemiseks intressimäärasid tõstab. Inflatsioon ise on aeglustunud sülitamiskaugusele Fedi kaheprotsendisest aastaeesmärgist. Inflatsiooniga korrigeeritud nädalapalgad on taas tõusuteel. Tarbimine on inflatsiooni/intressimäärade kahekordsele maksahaagile vaatamata vastu pidanud ning majapidamiste inflatsiooniootused on jahenenud.

Kuid ikkagi peaks nüüd juba ilmne olema, et need pole need majandusmõõdikud, mis lõviosale valijatest kõige rohkem korda lähevad. Arvukad alternatiivsed andmed maalivad sootuks teise pildi sellest, kuidas keskmine ameeriklane viimastel aastatel majandust on tunnetanud.

Minu meelest piisaks järgmistest näidetest, kuigi lugejal võib olla omaenda nimekiri: tööhõivekasv toimus peamiselt valitsussektoris ja sellega seotud valdkondades, nagu tervishoid, mis osutab tõsiasjale, et suurem osa erasektori töötajatest tööturu kuumusest kasu ei lõiganud ning võisid isegi muretseda oma töökoha säilimise pärast. Selles mõttes tundub märkimisväärne, et nendes kvartalipõhistes tugevates SKT-kasvudes ei olnud äriinvesteeringute komponent kunagi suur. Inimene ju näeb, kas tööandja investeerib ettevõtte tulevikku, ning see võib mõjutada inimese üldist majanduslikku kindlustunnet.

Ja üle kõige kõrgub inflatsioon kui selline, millest analüütikud on imetabaselt valesti aru saanud nii selle põhjuste, lahenduste kui poliitiliste tagajärgede kohta. Akadeemikud ja kommentaatorid on hakanud oma poliitilistes prognoosides liialt keskenduma inflatsioonimäärale. Aga valijate jaoks on tähtis, millised on hinnad ja palgad. Tänavuste valimiste puhul oli tähtis, et inflatsiooniga korrigeeritud keskmine nädalapalk kasvas jaanuarist 2017 kuni detsembrini 2020 ligi seitse protsenti – ja see oli Trumpi esimene ametiaeg – ning kukkus president Bideni ametiajal läbivalt 0,5 protsenti (ja Bideni-inflatsiooni tipptunnil suisa 3,8 protsenti).

Loomulikult saab valimisi kaotada ka reaalpalga tugevale kasvule vaatamata. Aga kui sa soovid võita valimisi pärast reaalpalga langust, peab sul ikka mingi igavesti vägev seletus olema, mis viltu läks ja kuidas sa olukorra lahendada kavatsed. Kamala Harris sellist seletust tekitada ei suutnud, ning edasine on juba ajalugu.

Arvamusliidrite apsakaks seda samuti taandada ei saa. See, et ökonomistid niivõrd ilmsetele faktoritele vaatamata Trumpi teist tulemist ette näha ei suutnud, kõneleb kriisist ökonoomikavaldkonnas tervikuna.

Majandusanalüütikud ja kommentaatorid rõhusid oma poliitilistes argumentides niivõrd raskelt üldisele SKT kasvule ja inflatsioonimäärale seetõttu, et need tegurid domineerivad akadeemilise maailma majandusteooriates. Näiteks: Föderaalreserv sihib teatavat inflatsioonimäära ja mitte teatud hinnataset, kuna praegune tavatarkus dikteerib, et stabiilne hinnatõusu määr võib toita majanduskasvu – ning hinnatase kui selline pole eriti tähtis.

Valijatel on ilmselgelt muud majandusmured ning uuskeinsistlikel peavoolu ökonomistidel paistab nappivat ideid, mida nondega peale hakata. Võtame näiteks reaalse palgakasvu. See jõukuse kasvu ilming tuleneb tootlikkuse kasvust, kuid ökonomistide klass on tootlikkuse genereerimise ideede poolest hirmus kidur ning oskab loota ainult järgmisele dot-com'i või tehisaru tulevärgile.

Sama kehtib tööhõive kohta, kus ökonomistide klass keskendub üldandmetele ja nende eeldatavale poliitilisele olulisusele. Seetõttu võib keinsilik padukulutamine, mis riigiametnike ridu kasvatades petlikult tööhõivet tõstab, olla ökonomisti silmis imeline idee. Kui valijad aga riigitöö ja firmatöö erinevuse ära tabavad, tuleb ökonomistidel leida parem vastus, kuidas soodustada just selliste töökohtade tekkimist, mida valijad tahavad.

Ja sedasama võib öelda tarbimise kohta. Ökonomistid rõkkavad rõõmust, kui tarbimine tervikuna tõuseb. Valijaid huvitavad detailsed andmed. Sa ei saa kirja oma poliitilist linnukest, kui jõukamate majapidamiste tarbimine tõuseb, aga madalama sissetulekuga majapidamistel tuleb bensiinijaamas ja toidupoes pisar silma.

Omal ajal sai kirjutatud, et keset vigast ja vastuolulist statistikat loevad tegelikult ainult kaks majanduslikku andmepunkti: hinnad ja hääled. Valijad on andnud Bideni majanduse tõelise seisukorra kohta tõsise andmepunkti. Ning nüüd paistab, kas ökonomistid on võimelised õppima oma valdkonda tabanud alandusest.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister